Mida haab kardab? Kesk-Euroopas arvati vanasti, et haavalehed aitavad ravida palavikku. Palavikus inimene lõdiseb ju samamoodi. "Väriseb nagu haavaleht" öeldakse kõige sagedamini siiski hirmunud inimese kohta. Vanarahvas arvas, et ka haab kardab midagi. Ainult et mida? Seletused on lahkuminevad. Enamasti kaldutakse haavapuule omistama mingit needust. Üks Leedu muinasjutt räägib, et haab olnud kunagi tütarlaps. Tema vennad olnud praegused tamm ja saar. Kuri nõid nõudnud ähvarduse hirmul välja üht saladust. Teised vaikinud, aga tütarlaps polevat vastu pidanud ja öelnud selle välja. Lapsed moondunud kohe puudeks; tütarlapsest saanud haab, mille lehed alalõpmata värisevad. Üks Eesti rahvalaul kõneleb mehetapjast Maiest. Pärast kuritegu põgenenud Maie metsa ja palunud puudelt pelgupaika. Haab olevat aga keeldunud. Siis neednud Maie puu ära: Saagu su lehed värisema nii, nagu mina värisen. Saagu su süda valutama nii nagu minul valutab. Haava süda valutabki. Õigemini, see on enamasti haige. Metsamehed ütlevad: "Haabadel on südamemädanik." Meie metsades on raske leida haavikut, mis oleks südamemädanikust puutumata. Haige puu tunneb ära seene viljakeha järgi, mis tüvel paistab. Igas vanas haavikus võib neid näha: pealt hallid, alt pruunid, kujult nagu hobusekabjad. Seene nimeks on haavataelik. Puu nakatumiseks piisab koorevigastusest, mis tekib näiteks kuivanud oksa murdumisel tüvelt. Sinna langeb mõni pidevalt õhus hõljuvatest haavataeliku eostest. Eos kasvatab seeneniidistiku, mis tüves üha laienedes seda järjest pehastab. Nakkusohtu satuvad haavad alates kümnendast eluaastast. Vanas haavikus on haavataelikust nakatunud üheksa puud kümnest. Peale isikliku seene on haaval ka isiklik putukas. Teda nimetatakse suureks haavasikuks. Et teda leida, tuleb hoolega silmitseda umbes käsivarrejämedusi haabu. Üsna maapinna ligidal on tüves näha auk, kust haavasikk on sisse läinud. Kui kõrv vastu tüve panna, võivat mõnikord isegi kriipivat heli kuulda. See tähendab et haavasikk on ametis, krõmpsutab puitu. Kui taoline haab maha lõigata ja tüvi lõhestada, avaneb silme ees haavasiku käik. See on lapse sõrme jämedune ja suundub tüvepidi üles. Haavasikk rajab seda kaks aastat. Käigu lõpus võib kohata ka haavasikku ennast, täpsemini tema tõuku. See on u 3 cm pikkune priske valge "uss". Tema keha on kaitsetult pehme, pea seevastu tume ja kõva kui luu. Tõugul on võimsad lõuad, millega ta endale puidus teed rajab. Kolm aastat on haavatüvi haavasiku tõugule ühteaegu hälliks ja toiduks. Viimaks, kolmanda suve keskel on vastne moondunud mardikaks ja lendab tüvest välja. Haavasiku mardikal on nii pikad tundlad, et ulatuvad tagasi peaaegu poole kehani. Tema värv matkib haavakoore värvi. See on hallikasroheline, tillukeste mustade täppidega. Kui mardikas haavakoorel munemas on, et uut haavasikkude põlvkonda alustada, on teda raske märgata. Haavataelik kahjustab vanemaid haabu, haavasikk eelistab nooremaid. Haavasiku tõugud söövad õõnsaks enamasti noore haava südamiku. Seened ja putukad õõnestavad puud seestpoolt, neljajalgsed kipuvad teda pealtpoolt hävitama. Haavakoort eelistavad nad roana kõikide teiste puude koorele. Haavikuemand on sellest oma nimegi saanud, kuid haava seisukohalt on jänesest hoopis kahjulikum põder. Tema on meie haavikute peamine koorija. Oma "teenete" eest võiks teda vabalt nimetada haavikuisandaks. Vanematel puudel sööb põder ainult koore, noorematel lisaks ladva ja oksatipud. Mõnikord võib metsas näha haabu,mis on inimkäega langetatud ja siis miskipärast sinnasamasse vedelema jäetud. On see metsameeste lohakus? Ei, hoopis vastupidi, metsameeste hoolitsus metsloomade talvise toidu eest. Sellel on teinegi mõte: kui läheduses asub männikultuur, see tähendab inimese poolt rajatud noor männik, on haavad langetatud selle kaitsmiseks. Lootuses, et enne, kui põder männikasve märkab, jääb ta pidama haavakoore juurde mis maitseb talle enam. Kevadeks on säärased haavad luupaljaks kooritud. Kui inimene haavakooretüki suhu paneb, sülgab ta selle kohe välja. Haavakoor on mõru. Miks sama koor siis loomadele meeldib? Teadlased on katsunud seda selgitada. Nad uurisid, kui toitev on haavakoor. Selgus, et üllatavalt toitev. Haavakoor sisaldab toitaineid kõikide metsapuude koorest enam. Ütle nüüd, et metsloomal pole maitset! Kui kusagil oja kaldal on haab langetatud nii, et känd näeb välja nagu pliiatsi teritatud ots, pole puu langetajaks olnud inimene. Siin on tegutsenud kobras. Eestis on leitud kopra näritud haavakänd läbimõõduga üle poole meetri. Kui puu olnuks teist liiki, poleks kobras taolist vägitükki vististi teha proovinud. Aga haavapuu on järeleandlik. Tema tüvi on kõigist metsapuudest kõige pehmem, kõige vähem puitunud. Võib oletada, et nimelt see meelitab ta juurde nii arvukat seente ja putukate peret./.../ Kord seisatasin haava juures kindla otsusega ära mõistatada, mida haavalehed oma värinaga õieti öelda tahavad. Seda, mispärast nad paigal püsida ei suuda, on lihtne põhjendada. Haava lehe liikuvuse põhjustab tema kuju. Ümar lehelaba kinnitub rootsule, mis on sama pikk kui lehelaba ise. Niisugune leht ei saagi tasakaalu pidada ja lööb laperdama iga tuulevirvega. Võib arvata, et haavale on see kasvuks vajalik. Näiteks oletatakse, et siis on aurumine lehepinnalt suurem ja seega suurem ka vees lahustunud toitainete hulk, mis puusse saabub. Teiseks oletatakse, et pidevalt oma asendit muutes suudab haavaleht ehk kinni püüda rohkem päikesevalgust. Haab on oma lehtede sahinaga kõigist puudest kõnekaim. Haavalehed tekitavad madalat klõbisevat heli otsekui trummeldaksid jämedad vihmapiisad vastu lehti. Nagu vihmaladingi, mõjub see hääl rahustavalt. Pikemal kuulamisel näib helisse sugenevat mingi äng. Haavalehed on nahkjad, kergelt libedad ja jäigad nagu rahapaberid. Kas ei värise haab äkki seepärast et end rahapuuks peab? Tema habin sarnaneb ju paberrahade krabinaga. Kui aga kellelgi korraga nii ränk rahakoorem hoida, kuidas saakski ta rahulik olla? Päeval ja öösel peab ta vabisema paljaksröövimise hirmus. Iga suve lõpul kordubki kurbmäng, Haavalehed värvuvad kirkalt punaseks ja kollaseks, kaunimaks kui kunagi varem, ning just siis varastab sügis nad haavalt viimseni. Sügist ei pruugiks haaval õigupoolest karta, saab ta ju kevadel uued asemele. Need aga, kes tungivad haava tüve kallale, võivad ta elu tõesti lõpetada. Haavataelik võib määndada ta südame, haavasikk selle seest ära süüa, haavikuemand või põder ta luupaljaks koorida. Haava suurim häda on selles, et ta on vähem puine kui teised Kuni pole leitud võimalust teda söögikõlbmatuks muuta, peab ta edasi habisema. /Relve, H.Vahtral on sünnipäev sügisel. Tallinn. Valgus.1981: 36 - 40/