Mürgine harilik kikkapuu (Enonymus europaeus) Tiit Hunt
Just praegu ( 25.september 2014) püüab pilku kikkapuu oma roosakaspunaste ja arvukate laternaid meenutavate kuparviljadega.Piklik-munajad, terava tipuga ning saagjate servadega lehed on juba värvumas kollasteks ja punasteks. Kuni viie meetri kõrguseks kasvav kikkapuu on enamasti vormilt põõsas, kuid võib kasvada ka väheldaseks puuks. Tema kandilised oksad on noorelt rohelised ja hiljem värvuvad pruunikashalliks, kogu taim on tugevalt mürgine. Haruldase taime loodusliku levila põhjapiir ulatub Koiva jõeni. Siin jõe kallastel ongi kikkapuu päriskodu, kuid teda leidub kümnekonnas paigas ka mujal Eestis ja paljudes aedades ilutaimena. Möödunud aegadel valmistati kikkapuu väga kõvast puidust saapanaelu, õmblusnõelu, klahve, kedervarsi, värtnaid ja muid väikesi ja vajalikke esemeid. Õied rohekasvalged, neljatised, läbimõõt ~1cm, 3-5 kaupa kaenlasisestes sarikjates õisikutes. Õitseb mais. Viljad roosakaspunased kuprad, valmivad septembris. Kasvab hästi täispäikeses või poolvarjus ning parasniiskel kasvukohal. On külma- ja põuakindel, kiirekasvuline ja talub hästi kärpimist ning linnatingimusi. NB! Taime lehed ja viljad on väga mürgised! Tänapäeval kuulub kikkapuu ohustatud liigina LK II kategooriasse. ( http://www.rmk.ee/metsa-majandamine/loodusblogi/murgine-harilik-kikkapuu-enonymus-europaeus ) Kikkapuu võlub sügisvärviga
Kikkapuu Eestis: looduslikud ja metsistunud leiukohad läbisegi Heldur Sander
Eesti lõunaosas looduslikult kasvav harilik kikkapuu on meil oma perekonna ainuke pärismaine liik. Kikkapuu perekond kuulub kikkapuuliste sugukonda (Celastraceae). See suur sugukond on levinud peamiselt troopikas ja subtroopikas. Kikkapuu perekond hõlmab igihaljaid või heitlehiseid puid-põõsaid. Olenevalt liigimahust on kirjanduse järgi kikkapuu liike näiteks 129, 176 või koguni 220. Mõnda liiki kikkapuud on levinud Põhja-Ameerikas, Austraalias, Madagaskaril ja Filipiinidel. Jaapanis on liike rohkem: 16–18. Ohtralt kasvab kikkapuid Hiina looduses, nimelt 90–111 liiki, ja kogu Himaalajas: 112 liiki. Hiinat peetaksegi kikkapuude kujunemise ja leviku keskmeks. Kikkapuu liigid on enim tuntud ja hinnatud oma eripä- rase sügisvärvuse ja väljanägemisega kaunite viljade poolest. Seetõttu kasvatatakse neid rohkesti iluaianduses, näiteks Inglismaalt on teada 70 kultivari (sorti). Euroopas kasvab looduslikult neli liiki: harilik (Euonymus europaea), laialehine (E. latifolia), väike (E. nanus) ja naastune (E. verrucosus) kikkapuu. Harilik kikkapuu on levinud Iirimaalt Krimmi ja Kaukaasiani, põhja pool Rootsis, Ölandil ja Gotlandil. Põhjapoolne piir küünib 55–60 laiuskraadini, ulatudes Lõuna-Eestisse. Eestis on kahel viimasel sajandil kasvatatud avamaal kahtekümmend liiki kikkapuid: neli Euroopa, kolm Põhja-Ameerika ja kolmteist IdaAasia päritoluga. Jaapani kikkapuud (E. japonicus) kohtab meil põhiliselt toataimena. Liivimaal on harilikku kikkapuud kirjanduses esimesena maininud August Wilhelm Hupel. Pikemalt peatus kikkapuul Wilhelm Christian Friebe 1805. aastal. Ta käsitles harilikule kikkapuule sobivat mullastikku, kirjeldas taime lehti, õisi, vilju ja seemneid ning viljade ja puidu kasutust. Selle teose põhjal on vilju tarvitatud kohvi aseainena. Harilik kikkapuu toodi Eesti aedadesse ja parkidesse 18. sajandi teisel poolel, kuid täpsed kasvatamise kohad pole teada. Kikkapuu võis kasvada Rutikvere mõisas, sest selle omaniku Otto Friedrich von Pistohlkorsi avaldatud kodumaiste ja võõrliikidest puude-põõsaste nimekirjas leidub ka harilik kikkapuu; nimestikku on seostatud just mõisas kasvatatud puittaimedega. 1800. aastate alguses leidus harilikku kikkapuud Luke mõisa pargis ja 1807. aastast Tartu ülikooli botaanikaaias. Botaanikaaia õpetatud aedniku Johann Anton Weinmanni väitel on kikkapuu kodumaine taim, mida ta on kogunud ka Tartu ümbrusest. Kuid botaanik Peter von Glehn ei ole 1860. aastal ilmunud Tartu ümbruse floorat käsitlevas teoses kikkapuud nimetanud. /.../1873. aastal kasvas harilik kikkapuu TÜ botaanikaaias, kusjuures Heinrich Moritz Willkommi arvates oli liik Liivimaal kodumaine. Hiljemgi on mainitud, et kõnealuseid puid on sageli istutatud Põhja-Liivimaal, kus need on hakanud metsistuma. Kikkapuu leviku teadmistes on ilmnenud palju segadust. Jaan (Johann Gustav) Spuhl-Rotalia on 1898. aastal kirjutanud, et selle marjad on roosakaspunased, ta on väikene madal põõsaspuu ning kasvab metsades ja põõsastikes. Ega me teagi, kust Spuhl-Rotalia andmed pärinevad ja kas ta oli seda liiki üldse ise näinud. Hariliku kikkapuu looduslikke kas - vukohti Koiva ja Mustjõe kallastel uuris 1931. aastal Eduard Viirok. Kikkapuupõõsad kasvasid Koiva jõe Eesti-poolsel madalikul, kus neid ei ohustanud niitmine. Neid leidus tammede, vanade kändude ja kivide läheduses, risuhunnikute servas jm üksikute põõsastena. Suuremal hulgal kasvas kikkapuid vanade jõekäärude kallastel ja Koiva jõe kaldalähedastes põõsastikes, kus olid levinud ka hall lepp, toomingas, lodjapuu, türnpuu, hala- ja vesipaju, harvem must sõstar, pärn, sarapuu ja kontpuu. Konkurentsivõitluses teiste liikidega olid kikkapuud sirgunud viie-kuue meetri kõrguseks, tüvede läbimõõt oli seitse-kaheksa sentimeetrit. Nad viljusid ohtrasti ning seemnest tärganud noori taimi leidus tihedalt, kuigi konkurentsi tõttu enamik hukkus. Keskkonnaregistri järgi on kikkapuid 1983. ja 2001. aastal registreeritud seitsmes kohas Koiva ääres Koiva, Laanemetsa ja Tsirgulinna küla piires. Rohkem leidus neid Koiva puisniidul jõe kaldavõsastikus Taheva metskonna kvartalil nr 96 (neli kogumikku 21 põõsana), kus niiskel lammimullal kasvas tihedalt leppa ja pajusid, üksikuid türnpuid, künnapuid ja kuslapuid. Mujal leidus kikkapuud aga harva. Teine kikkapuude kasvukoht oli 1931. aastal Mustjõe-äärne ala umbes viis kilomeetrit Koiva jõkke suubumisest ülesvoolu, ulatudes sama kaugele, kus olid levinud tammed. Aastail 1954–2014 on harilikku kikkapuud registreeritud 421 paigas, aga enamasti on need istutatud puud. Nende hulka ei ole arvestatud kõiki herbaarmaterjale ega looduslikke kasvukohti Lõuna-Eestis ja Soomaal. 421 kohast oli 244 vanades mõisaparkides, ülejäänud puud kasvasid maa- ja linnaaedades, haljasaladel jm. Kikkapuu võib meil kasvada 9 m kõrguseks (Räpina park) ja saada 40-aastaseks (Kuressaare ja Sõrve). Lätis on selle liigi levik märksa suurem, senini on teda pandud kirja 1397 kohas. Looduslikult on harilik kikkapuu Lätis levinud harva . Registreeritud paikades kasvab meil üksikutes aedades neli hariliku kikkapuu sorti: valgete viljadega ’Albus’, valgekirjude lehtedega ’Argenteovariegatus’, kollasekirjulehine ’Aucubifolius’, tumepunaste viljadega ’Evert’ ja roosakaspunaste või oranžide viljadega, veidi rippuvate okstega ’Red Cascade’. Kikkapuude metsistumine. Harilikku kikkapuud levitavad linnud: Eestis punarinnad, harakad ja rästad, hilissügisel põhiliselt rästad ja kuldnokad . Meil metsistub seitse liiki kikkapuid, neist harilik ja naastune kikkapuu tihedamini. Laialehine, lamedarootsuline, Sieboldi, suuretiivaline ja väike kikkapuu on metsistunult haruldased. Üks hariliku kikkapuu varasem ja arvatavasti metsistunud leid on teada Tallinnast 1889. aastast (TÜ herbaarium, TU254429), hilisem aga 1912. aastast Tallinna lähedalt (TU254428). Praegu leidub järelkasvu mitmel pool niitudel ja puisniitudel, parkides ja vanadel taluasemetel, teadaolevalt umbes 30 kohas. Kõnealune liik paljuneb ka vegetatiivselt: Jaan Rõugu arboreetumis Villevere külas Järvamaal võttis põõ- sakogumik 2010. aastal enda alla 32 m². Velise mõisapargis oli harilik kikkapuu 1986. aastal hulgaliseltnaturaliseerunud. Metsistunult on seda liiki kikkapuid registreeritud Muhus Rässa külas, Kihnus Linakülas, Laelatul, Puhtul jm. Tallinnas võib harilikku kikkapuud metsistunult kasvamas näha mitmel pool aedade naabruses metsades ja üksikutel haljasaladel (parkides). Tallinna botaanikaaias annavad isekülvi Sieboldi, suuretiivaline ja lamedarootsuline kikkapuu. Sieboldi kikkapuu annab ohtralt isekülvi ja selle seemikuid on paljude aastate jooksul mujale jagatud. Väike kikkapuu viljub enamasti tagasihoidlikult ja isekülv on harv. Ta paljuneb ennekõike vegetatiivselt juurevõsudega ning juurduvad ka maapinnale ulatuvad oksad. 2000. aasta paiku leidus Rein Sandri andmeil Tiiu Soansi aias Harjumaal Tuhalas väikese kikkapuu kogumik umbes 50-ruutmeetrisel alal. Rõugu arboreetumis hõlmas selle liigi kogumik 2010. aastal 24 m². Tallinnas on väike kikkapuu metsistunud näiteks Pirita surnuaia taga jõeäärses metsas. (Eesti Loodus oktoober2015)