Ussikuusk ja lühterkuusk ( Hendrik Relve) Kuuse eestikeelne nimi pärineb aastatuhandete tagusest soome-ugri algnimetusest. Nimi on säilinud kõlalt lähedasena enamiku soomeugrilaste ja ka kaugemate keelesugulaste samojeedide keeltes. Näiteks hantide keeles võib leida nimekuju kut./.../ Maailma ligi 40 kuuseliigist kasvab Eestis looduslikult ainult üks liik: harilik kuusk ( Picea abies). Sama kuuseliik võib olla väga vaheldusrikas. Dendroloogid on selle järgi eristanud hariliku kuuse vorme ja andnud igaühele ka oma nime. USSIKUUSK ( Picea abies f virgata) on saanud nime selle järgi, et ta ei harune peaaegu üldse ja on vibalikud nagu looklevad siud. LÜHTERKUUSK ( Picea abies f.candelabrum) näeb välja nagu hiiglaslik küünlajalg. Tema jämedad külgoksad pürgivad otsesuunas üles, nii et kuusk on mitmeladvaline. Üldse on dendroloogid eristanud üle 100 hariliku kuuse vormi. Kui kuusikus lahtiste silmadega ringi käia, võib tõesti täheldada, et väga paljud erinevad naabrist kas koore värvi, võra kuju või mõne muu tunnuse poolest. Harilik kuusk on vormide poolest vaheldusrikkamaid kodumaiseid puuliike.
Karuäkked ja muusikariistad Paljud kuuse endisaegsed kasutusalad ühtivad männi omadega. Ka kuusk on olnud läbi aegade hinnatud ehituspuu. Üldlevinud teadmisele, et kuusetüvest saab eriti pikki ja sirgeid palke, osutavad sellised võrdlused meie keeles nagu sirge kui kuusk ja pikk kui kuusk . Kuusekändudest aeti tõrva samamoodi nagu männikändudest. Ja seda mitte ainult Eestis./.../ Meie esiisade tähtis põllutööriist oli karuäke. See oli tavaline töövahend alepõldudel. Algselt oligi karuäke oksliku kuuse tüvi, millele olid külge jäetud pikad oksatüükad. Sarnased äkked olid iseloomulikud paljudele Ida-Euroopa metsavööndi rahvastele. Kuusk on meie rahvuskultuuris ikka olnud kõigist metsapuudest tunnustatuim pillipuu. Vanimad kandled õõnestati tervenisti kuusetüvest. Kuusest oli ka krapp, mis pandi lehmale kaela, et ta metsakarjamaal ei kaoks. Kuusest oli lokulaud, mille vastu lüües kutsuti külarahvast kokku. Põhjus, miks kuuske neil puhkudel eelistati, on see, et kuusepuu heli on teistest kõlavam. Tänapäevani tehakse kandle, kitarri ja teiste keelpillide kõlakasti kaas kuusepuust./.../ Parim vihmavarjupuu ja esimese koja mall Kellel on vähegi metsas viibimise kogemusi, teab, et halva ilma korral on kuusk parim varjuandja. Kuusealune püsib kuiv kaua ka veel siis, kui kõigi teiste puude võrad ammu läbi tilguvad. Sellest kuuse tänuväärsest omadusest vestab üks sajand tagasi Pärnumaalt Jäärjast üles kirjutatud muistend. Kord läinud metsakuninga poeg laande luusima. Alanud äike. Metsade valitseja poeg tahtnud minna varju kase alla. Aga kask sõnanud: "Eile käis minu juures üks mees ja murdis saunaviha jaoks oksi. Mina sind enda juurde ei luba." Siis tahtnud kuningapoeg pugeda toomingapõõsa varju. Kuid see kostnud: "Sa tahad kindlasti mu kaunid õied ära röövida, nagu teised on ennegi teinud. Mine siit ära!" Kuid kui kuusk hädalist näinud, lausunud ta:"Astu julgesti mu varju. Tahan sind vihma eest kaitsta." Tänutäheks saanud kuusk ja tema vennad okaspuud eluaegse haljuse. Aga lehtpuudel lubatud roheline olla vaid pool aastat. Tihe kuusevõra ei kaitse mitte ainult üksiku vihmasagara eest. Kuuse alla võib peatuma jääda pikemakski ajaks. Mõne vana kuuse alune näeb välja nagu valmis metsaonn. Jämedad allapoole kaarduvad oksad on seinteks, tihe võta katuseks. Tarvitseb koguda üks sületäis kuuseoksi külje alla madratsiks ja teine sületäis peale tekiks, ning on valmis magamistuba sängiga. Neil suveöödel, kui olen pidanud telgita metsas ööbima, olen end ikka asutanud kuuse alla. Tuntud rahvaütlust "Lähen kuuse alla elama" tasub võtta täht-tähelt. Kui juba metsa elama minna, siis kindlasti kuuse alla. Etnoloogid oletavad, et Põhjala metsavööndi rahvastele võis kuusk kergesti olla omavalmistatud ulualuse malliks. Meie esivanemate algseks elamutüübiks oli püstkoda. Selle kuju näikse matkivat kuuse kuju. Koja keskel asuv sammas on justkui kuuse tüvi./.../ Matusetalituse puu Kuusk on olnud traditsiooniline puu matusetalituste juures. Kuuseokste puistamine matuserongkäigu teele, leinakuuskede asetamine lahkunu koduväravasse, kirstu ja värske kalmu kuuseokstega ülepuistamine on olnud rahva seas laialt levinud komme. Saaremaal on kuusk selle järgi üheks rahvapäraseks nimetusekski saanud surmapuu. Leinakuuskede järgi, mis matuste järel tee otsa püsti on jäetud, on rahvas teinud ennustusi. Tartumaal Rõngus on arvatud et kui on enne ümber kukkunud parempoolne puu, sureb järgmiseks mõni mees, kui vasakpoolne, siis naine. Kuuse raiumist unes näha on rahvalikku arvamust mööda tähendanud surma. Miks on kuusk rahva teadvuses seostunud surma ja teispoolsusega? Võib olla on üheks põhjuseks seesama kuuse võra tihedus, millest oli juttu eelpool. Kui seisad paigas, kus ümberringi on vaid kuused tekib tahtmatult tunne, nagu oleks aeg peatunud. Kuusikus on hämar, nagu oleks valgus kustumas. Kui tuul puudutab kuuselatvu, kohisevad need madalalt ja summutatult. Tume kuuskede müür mõjub rahustavalt ja viib mõtted kergesti igavikulistele teemadele./../(Relve, H. Puude juurde. Eesti Loodusfoto.1998)