Kümnete selle põõsa murdekeelsete nimetuste seas kordub teistest sagedamini õispuuehk koerõispuu. Nimetusel on sarnaseid vasteid mõnes läänemeresoome keeles. Sõna õis rõhutab, et põõsaliigil on iseäralikud ja meeldejäävad õied. Sõnal koer pole aga ilmselt seost kõigila tuntud koduloomaga. Algselt on see soome-ugri keeltes tähendanud hoopis isast. Näiteks soome keeles tänini. Miks on lodjapuud peetud isaseks põõsaks? Vist on põhjuseks taas tema õite iseärasused. Võib olla on rahvas tähele pannud, et lodjapuu õisiku välimistest, eriti kogukatest ja silmapaistvatest õitest ei arene kunagi vilju ja pidanud neid isasõiteks. Seda, et lodjapuud on seostatud meessooga, näitab igatahes selgesti ka üks vanu eestikeelseid põõsa nimetusi - meestepuu ( näiteks Wiedemanni sõnaraamatus)./.../
Peibutavad õied on viljatud Harilikku lodjapuud leidub Eesti looduses kõikjal, kuid mitte kunagi pole teda ohtralt. Kõige sagedamini kasvab põõsaliiki salumetsades, puisniitudel ja lodudes. Põõsas võib sirguda 2-4 meetri kõrguseks. Lehed on hõlmised nagu harilikul vatral, aga hõlmasid pole 5, vaid 3. Sügisel värvuvad lehed leekivpunaseks nagu vahtralgi. Nende varjund on aga veidi teistsugune, lillakas. Õied puhkevad mai lõpul, juuni algul. Valget ümarat õiesarikat ümbritseb servast pärjana teistest õitest mitu korda suuremate õite vöö. Neil ei ole taime jaoks muud ülesannet kui peibutada putukaid. Uhkeldavatest "valeõitest" ei arene kunagi vilju. Viljad tekivad hoopis õisiku keskel asuvatest väikestest ja tagasihoidlikest õitest. Viljad küpsevad septembris. Kobarad meenutavad eemalt vaadates pihlakamarju. Iga vili sisaldab üht suurt lapikut seemet. Seega kuulub lodjapuu vili luuviljaliste hulka. Kui vili otse põõsalt suhu pista, tundub see keelel võrdlemisi ebameeldivana, kibeläägena. Esimesed sügiskülmad parandavad marjade maitset tublisti.
Harilik lodjapuu toiduks ja terviseks (Aive Luigela)
Elias Lönnrot kirjutas lodjapuu kohta: "Võsa piibuvarreks, puu töövahendiks. Vilju söövad püü ning teised linnud; neist valmistatakse nii äädikat kui ka põletatud viina. Külmunult kaotab oma paha maitse ning kõlbab inimestel jahuga segatult ja leivaks valmistatult süüa. Taime kasutatakse ka värvimiseks." Lodjapuu kasvab puisniitudel, sega- ja lodumetsades, ilutaimena ka aedades ja parkides. Aedades kasvatatakse sageli lodjapuu keraõisikulist vormi, nn lumepalli. Lodjapuu on põõsas või umbes 5 m kõrgune puu. Kokku leidub kuni 120 eriliiki, meil Eestis 5-6 liiki kultuurtaimena aedades. Lodjapuu õitseb mais-juunis. Vili on erepunane ühe seemnega piklik luuvili-mari, mis valmib augustist septembrini. Marjad on mahlased, söödavad, kergelt mõrkjad. Mõrumaitse taandub, kui marju tabab kerge külmalaine.
Marjad toiduks Marju kasutatakse toiduks peamiselt värskena, ka võib neid sügavkülmutada. Neist võib teha kisselli, kompotti, zeleed ja marmelaadi. Marju saab kasutada pirukatäidisena. Lodjapuu marjadest võib valmistada mahla, mis oma tugeva punase värvuse tõttu sobib kasutada toiduainete värvimiseks. Mahla valmistamine 2 kg marju asetatakse potti, kuhu lisatakse 0,5 l vett. Kuumutatakse keemiseni, võetakse tulelt ja lastakse kaane all seista 30-40 min soojas. Marjamass koos vedelikuga asetatakse marliga kaetud sõelale. Mahl pannakse purkidesse, mis steriliseeritakse 15 min jooksul, suletakse õhukindlalt. Marjad mees Kuivad marjad veeretatakse vedelas mees ja kuivatatkse praeahjus ca 40° juures pidevalt segades. Selliselt on marju võimalik pikka aega säilitada suletud purgis ja kasutada tee või magustoitude valmistamiseks. Marjad sügavkülmas Pikemaaegseks säilitamiseks puhastatakse kobar vartest ja otsikutest. Korjata tuleks täisvalminud marju. Marjad veeretatakse suhkrus ja suletakse karpi või kilekotti ning sellisena võib hoida isegi külmas kohas (kuuris, külmas pööningul jm), loomulikult külmikus üsna pikka aega ja sügavkülmikus aastaringselt, säilitades oma raviomadused.( Terviseleht nr 42, 02.12 2014a)
Marjajahust saab häid pirukaid ( Rein Sander) Lodjapuu on hinnatud marjataim Venemaal ja Valgevenes. Ka meil võib septembri lõpul Narva või Jõhvi turul näha lodjapuumarju müüvaid mutikesi. Kui nendega juttu teha, selgub, et inimesed ostavad marju ravi otstarbel. (Enamasti kasutatakse raviks küll lodjapuu koort.) Ehtsaid vanaaegseid lodjapuumarjadest pirukaid osatavat Venemaal teha veel vaid Kaluuga ja Smolenski ümbruses. Kõigepealt marjad kuivatatakse ja jahvatatakse. Marjajahu segatakse keeva veega püreeks, mis lisatakse suhkruta tehtud rukkijahutainasse. Sellest vormitakse paksud kakud. Küpselt on need värske lodjapuulõhna ja -maitsega. Tuntud on ka mitut sorti lodjapuumarjadest moosid-joogid ning Vene ahjus pikkamööda valmiv kulaga, millel arvatakse olevat mitmeid raviomadusi. Marju korjatakse metsikult kasvavatelt põõsastelt, aga on aretatud ka hulk suuremate ja mahedamaitseliste marjadega sorte, millel peaaegu puudub lodjapuule iseloomulik kirbe maik. Mitu sellist sorti on aretatud Ukrainas ja Venemaal, ka lätlased on aretustöös kätt proovinud. Ilusate suurte marjadega on näiteks ‘Pūres Lielaugļu’, aga saagikaim on ‘Krasnaja Grozd’, mis annab põõsalt kümmekond kilo saaki. Iluaianduses hinnatakse peale lumepalli lodjapuu valgekirjude lehtedega aretisi ja tumekollast, puhkedes pronksikarva sorti ‘Aureum’. Omapärane on ka kollaseviljaline ‘Xanthocarpum’. Lodjapuu perekonna teistest liikidest on meil kõige levinum villane lodjapuu (V. lantana). See hallikate ovaalsete lehtedega ja suurte valkjate õiekobaratega põõsas laseb ennast ka hekiks pügada, kuigi ei õitse siis nii kenasti. Villase lodjapuu mustad viljad ei ole söödavad. Lihtne paljundada Harilikku lodjapuud ja tema sorte on lihtne paljundada haljaspistikutega. Need lõigatakse kahe pungapaariga, ergutatakse kasvustimulaatoriga ja juurutatakse pistikulavas. Paari haljaspistiku juurutamiseks läheb tarvis ainult suuremat plastpudelit või klaaspurki. Pistoksad juurduvad natuke halvemini, neid tehakse varakevadel üheaastastest võrsetest. Aga võrse võib ka lookvõrsikuks maha painutada ja mullaga katta. Ainuke suurem mure on siis jälgida, et muld kuival ajal läbi ei kuivaks. Lodjapuu on nii elujõuline, et vanemate põõsaste mahakooldunud oksad võtavad ilma inimese abitagi juured alla. ( Maaleht. Targu talita, 17. jaanuar 2010) Raviks ( Aive Luigela) Ravimina kasutatakse koort, õisi ja marju. Koort kogutakse varakevadel, mahlade liikumise ajal maharaiutult põõsastelt või okstelt. Koor peenestatakse ja kuivatatakse kuivatis temperatuuril 40-50° C. Marju korjatakse valminutena septembris-oktoobris kuiva ilmaga, närvutatakse õhu käes ja kuivatatakse ahjus, praeahjus või kuivatis seni, kui need kõvastuvad. Koort säilitatakse 4 a, õisi 2 a, kuivatatud marjade piiraega ei määratleta.
Lodjapuu marjad tugevdavad südame kontraktsioone ja suurendavad uriinieritust. Ka on neil nõrk mikroobidevastane toime. Marjad vähendavad kesknärvisüsteemi erutuvust, on seega rahustava toimega. Preparaatidel on verejooksu peatav ja põletikuvastane toime, samuti tõstavad nad emakalihaste toonust, vähendavad valu. Pikaaegsel tarvitamisel vähendavad nad kolesteriini kogust veres. Marju kasutatakse rahustava ja vererõhku alandava vahendina kõrgvererõhutõve ja klimakteerilise neuroosi puhul, jõuetuse korral üldtugevdava, südame tööd stimuleeriva vahendina, läkaköha ravi puhul köhavaigistina. Lodjapuu marjad on vitamiiniallikaks. Samuti ergutavad need maonõre eritumist, mõjuvad nõrga lahtistajana ja desinfitseerivalt pimesoolepõletiku ja soolte loidusest põhjustatud kõhukinnisuse puhul. Marjadel on põletikuvastane toime ka külmetusest põhjustatud kopsuhaiguste ja bronhiidi puhul. Arvatakse, et järjekindel lodjapuumarjade tarvitamine parandab seedeelundite pahaloomuliste kasvajate puhul haigete enesetunnet. Lodjapuu mõjub rahustina hüsteeria ja neuroosi korral. Välispidiselt tarvitatakse mähiste ja kompresside tegemiseks nahahaiguste (furunkuloosi, nahalööbe ja ekseemi) raviks ning tampoonides ninaverejooksu puhul. Marja-õietõmmisega on hea loputada kurku angiini ja hääle kähisemise korral. Viljadest valmistatakse tõmmis: 1-2 spl marju pannakse ööseks termosesse 1 kl keeva veega. Juuakse 3-4 kl päevas 12-sõrmiksoole haavandil, nahahaigustel, angiini puhul. Õietee: 1 spl õisi valatakse üle 200 ml keeva veega, keedetakse 5 min, kurnatakse. Kasutatakse naistehaiguste, kõhulahtisuse puhul, higistamisvastase vahendina, klimakteeriumil.( Terviseleht nr 42, 02.12 2014a)