Jugapuu, punaste marikäbide kandja (Lea vaher) Jugapuu on kuuse, männi ja kadaka kõrval meie neljas kodumaine okaspuu. Metsas näeb teda küll harva, see-eest kasvab ta õige sageli ilupuuna parkides ja aedades. Jugapuu perekonda on arvatud 8 -10 liiki, mis looduslikult kasvavad nii Euroopas, Aasias, Põhja- Aafrikas kui ka Ameerikas. Neist kõige sagedam on meiegi metsades kasvav harilik jugapuu ( Taxus baccata), kes pärineb Ida-Aasiast, kuid on levinud Euroopas, Aasias ja Põhja-Aafrikas. Meie oludes on külmakindlad veel idajugapuu ehk teravaokkaline jugapuu ( Taxus cuspidata) ning värd- ehk keskmine jugapuu ( T.media)-hariliku ja idajugapuu hübriid, samuti paljud kultivarid. Harilik jugapuu on üks vanimaid nüüdisaja okaspuid, kes hakkas liigina eristuma umbe 65 miljonit aastat tagasi kriidiajastu lõpul. Selle liigi levila oli varem palju laialdasem ning endisaegadel on ta kasvanud suuremate puudena kui nüüd./.../ Jugapuu võib kasvada ka põõsasjana ja harva isegi roomavana. Tema oksad on peened ja asetuvad männasjalt. Tüvel ja okstel leidub rohkesti uinuvaid pungi. /.../ Praegu leidub meil jugapuud eelkõige Lääne-ja Loode-Eestis, kus on ka tema leviala kirdepiir. Kõige rohkem näeb neid surimatel meresaartel, tihti rannaastangute lähedal./.../ Mujal Euroopas kasvab harilik jugapuu kõige paremini pehmete talvedega rannikualadel. Sisemaal näeb teda harva. Jugapuu on meie puudest kõige varjutaluvam: ta lausa vajab metsa kaitset. Enamasti kasvavadki jugapuud tiheda kuuse-segametsa all, sageli koos luuderohuga. Lageraie või tormi tõttu varjuta jäänud puud hakkavad kiratsema./.../ Tema liiginimetus baccata tuleneb ladinakeelsest sõnast ´bacca´ - `marju kandev`, sest jugapuu käbid meenutavad marju. Rahvapärastest nimedest on levinumad juhapuu ja kodarpuu. Neist viimane viitab sellele, et temast on tehtud vankriratta kodaraid./.../ Jugapuu äratab tähelepanu oma kauni tumerohelise läikiva okastiku ja rõõmsavärviliste punaste marikäbidega, samuti lõheroosat värvi tihke puidu ja võrdlemisi pika eaga. Okkad on pealt tume-kuni mustjasrohelised, alt heledamad tuhmrohelised, ühtlaselt teravdunud tipuga ja vaigukäikudeta. püsivad puul 4 - 8 aastat. /.../ Jugapuu koor on punakashall ja õhuke, vanemas eas lõheneb pikisuunas. Harilik jugapuu tolmleb aprillis-mais, ta on tuultolmleja. Isas-ja emaskäbid arenevad eri puudel, ent erandjuhul ka ühel puul. Seeme valmib sama aasta sügisel. Vahel kujunevad jugapuul seemneteta viljad. Valminud marikäbi, mida lihtalt ka marjaks kutsutakse, on munajas, otsast avatud. Mahlakas oranžpunane seemnerüü on ainsana kõikidestmuudest taimeosadest mürgita. Sellegipoolest ei tohiks marikäbisid süüa.
Väärtuslik puit. Harilik jugapuu on väga aeglase kasvuga, eriti noorelt. Seetõttu on tema aastarõngad kitsad. Lülipuit on punakaspruun, maltspuit kitsas, valge või kollakasvalge. Meie kodumaistest okaspuudest ainsana puuduvad jugapuul vaigukäigud ja vaik. Ta võib elada 2000 ( 4000) aastat. Puit on kõva, üsna raske, sitke, vastupidav, keskmiselt kuni raskelt töödeldav, hästi lihvitav ja poleeritav, kuid halvast liimitav ( õlikas)./.../ Läbi aegade on jugapuust tehtud mitmesuguseid tarbeesemeid: sobib puupuhkpillide ning keelpillide, väärimööbli ja spooni valmistamiseks, piibukahaks, mustaks värvitult aga eriti poleerimiseks. Väga kaua on jugapuu olnud hinnatud mööblimaterjal Euroopa aadlilossides./.../Eestis on jugapuust valmistatud eeskätt selliseid tarbeesemeid, mis peavad olema tugevad, sitked ja vastupidavad: reha-ja äkkepulki, vesirataste hambaid, rattakodaraid, vankritelgede detaile, paadivaiasid, aga ka muusikariistu.
Jugapuu ande ei tohi süüa! ( Urmas Kokassaar) Mürgiga pole loodus jugapuu puhul koonerdanud: kihvtised on nii okas, okkad, puit ja koor kui ka seemned. Samas ei ole eri taimeosade mürgisus ühtlane ning see oleneb suuresti ka taime kasvuperioodist. Näiteks okastes on talvel mürgiste ühendite koguhulk peaaegu neli korda suurem kui suvel. Mürgita on jugapuul vaid lihakas seemnerüü. Jugapuu mürgisus toetub laias laastus kolmele suurele sambale: alkaloidid( eeskätt taksiin ja taksifülliin), glükosiidid (taksikatiin) ja eeterlikud õlid ( jugapuu õli). Ehkki jugapuu sisaldab kõiki kolme ühendirühma, tekitavad kõige rohkem probleeme alkaloidid./.../ Imetajate tundlikkus jugapuu mürkide suhtes erineb liigiti: näiteks hobused, kodusead ja lehmad on taksiini suhtes väga tundlikud, kuid põdrad, metskitsed ning jänesed võivad jugapuu koort, võrseid ja okkaid süüa, ilma et see neile midagi halba teeks. Ka jugapuu marikäbisid söövate lindudega on kahetised lood. Need linnud ( rästad), kelle nokas ja seedekulglas seemned ei purune, võivad marikäbisid vabalt süüa, levitades üksiti jugapuu seemneid. Seevastu suurnokk-vintidele ja mitut liiki kanalistele, kes purustavad ka seemned, on maiustamine jugapuu andidega lõppenud isegi surmaga.
Taksiin toimib tõhusalt. Jugapuu seemnetes ja okastes leiduvat taksiini on läbi aegade pruugitud mürgina. Kusjuures mürgitusjuhud saab jaotada kolme rühma. Esmalt enesetapud, ehkki jugapuusurm on vaevaline ja piinarikas. Juba Caesari "Gallia sõdades" on vihje, et aastal 53 eelistas eburoonide kuningas Ambiorix jugapuu marikäbidega endalt ise elu võtta, selle asemel, et roomlastele alistuda. Surm saabub tavaliselt südameveresoonkonna ja hingamiselundkonna süsteemse kahjustumise tagajärjel. Selle nähud on algne pulsi kiirenemine, seejärel aeglustumine, südame rütmihäired. Nahk kahvatub, tugeva mürgituse tõttu lakkavad lõpuks nii südametegevus kui ka hingamine. Teiseks õnnetusjuhtumid, kus jugapuu värvikaid ande peetakse söödavateks marjadeks ja neid näritakse koos seemnetega. Eriti ahvatlevad punased marikäbid lapsi. Kolmas taksiini mürgituse rühm on kõige õõvastavam: teiste inimeste või koduloomade sihiteadlikmürgitamine. Inimesi on mürgitatud jugapuu okkaekstraktiga, samuti on lisatud purustatud seemneid toidu või joodi hulka. Koduloomad on saanud mürgistusi nende toitumiskohtadesse jäetud jugapuu oksi süües./.../ Rahvameditsiinis on selle taime pruukimise kohta vaid üksikuid teateid eelmistest sajanditest: teda on väikestes kogustes pruugitud astma, bronhiidi, luksumise, epilepsia, seedehäirete, veepeetuse, reuma. liigesepõletike, neeru-ja põiehaiguste ning südametõbede puhul. Usuti, et jugapuuvihaga vihtlemine aitab sügeliste jt nahaparasiitide vastu. Jugapuust otsiti abi ka abortide esilekutsumiseks, kuid vale doos saatis tihti teise ilma nii veel sündimata lapse kui ka ema. Mürgise taimena loodeti jugapuult abi vahel ka täiesti lootusetute haiguste puhul, näiteks marutõve vastu.(Marvet, A. Looduse raamatukogu. Aasta puud 2 )