Jalakad (Hendrik Relve) Puu nimena on sõna jalakas läänemeresoomlaste keeltes samakõlaline. Näiteks vepslased, kes elavad praegusel Põhja-Venemaal, ütlevad sama puu kohta jalaarn. Kuid nimesarnastus ei ulatu kaugematesse soome-ugri keeltesse. Eesti kaks looduslikku jalakaliiki kannavad nimetust HARILK JALAKAS( Ulmus glabra) ja KÜNNAPUU (Ulmus laevis). Esimene on nimetatud harilikuks sellepärast, et ta on meie looduses künnapuust tavalisem./.../ Mõlemat looduslikku jalakaliiki võib kohata kõikjal üle Eesti. Kuid tüüpiliselt on neid leida üksikpuudena. Metsades kasvavad nad tavaliselt paremates kasvukohtades madalate puudena suuremate varjus. Jämedaid jalakaid on lihtsam leida istutatuna parkides kui looduslikuna metsas. Segametsi, kus jalakad on enamuses, leidub Eestis kaduvväikesel hulgal. Neist uhkeim on vist Viljandimaal Raudna ürgoru veerul Heimtali kohal asuv puistu. Suuremate puude kõrgus ulatub siin üle 36 meetri ja tüve ümbermõõt üle 3 meetri. Väärtuslik puit Jalaka puit on künnapuu omast raskem, sitke ja hästi lõhestatav. Maltspuit on kollakas, lülipuit pruunikas. Jalakapuidust olevat Vana-Roomas valmistatud veetorusid ja Rialto sild Veneetsias seisvat jalakapuidust sammastel. Ants Viires [7] on märkinud, et jalakapuidust mööbel läheb vananedes aina ilusamaks ega koita kunagi.( Relve, H. Puude juurde. 1998.Eesti Loodusfoto)
Jalakal on rohkesti vorme ( Elmar Klaar) Mainime meil sagedamini kasvatatavaid. ’Pendula’ – leinajalakas, avastati enne 1816. aastat. Võra lame, oksad rippuvad. Kuni 18 m kõrgune puu. Lehestik väga tihe. Kasvatatakse sageli kalmistutel, linnade haljasaladel ja aedades, harvem maaparkides, näiteks Polli, Väimela, Riidaja, Olustvere, Vana-Vigala, Luke, Krootuse ja Tapiku pargis. Eriti ilusad eksemplarid kasvavad Valgas, nende kõrgus on 8 m ja diameeter 30 cm. Pärnus ja Riidaja pargis õitseb ja viljub. Üldiselt külmakindel. Prof. Andres Mathieseni andmeil hävisid Tartus 1939/1940. aasta erakordselt külmal talvel kõik pungad, aga kahjustatud puud siiski hiljem paranesid. ’Econiensis’ – püramiidjalakas, leiti 1826. aastal Inglismaal Exeteri puukoolis. Oksad kinnituvad tüvele terava nurga all, moodustades püramiidja võra. Lehed on sageli keerdunud, sügavsaagja ja veidi kurrulise servaga. Teda võib näha haljasaladel, aedades, dendraariumides ja mõnedes maaparkides, näiteks Räpina, Olustvere, Alatskivi, Arkna, Suure-Konguta, Suure-Kõpu, Jõõpre, Kavastu ja Vastse-Nursi pargis, kooliaedades jm. Vanemaid puid leidub Kuressaares (kõrgus 17,5 m; diameeter 67 cm), Toila-Oru pargis (kõrgus 13,5 m). Õitseb ja viljub. Saartel külmakindel, Mandri-Eestis kannatab karmimatel talvedel külma all. 1955/1956. aasta talvel külmusid Tartus isegi suuremad oksad, hiljem siiski puud taastusid. Nooremad puud on eriti kaunid. Vanematel puudel muutub võra ebakorrapäraseks ja kaotab oma püramiidja kuju. ’Crispa’ on ahta- ja kurdlehine sügavsaagja leheserva ja haakjate hammastega vorm. Avastati 1800. Ilus kaheharuline puu kasvab Tallinnas Hirvepargis, selle kõrgus on 17,5 m; harude diameeter 29 ja 22 cm. Nooremaid eksemplare leidub Saaremaal Juhan Alase dendraariumis ja Arkna pargis. Vorm õitsenud ei ole. Karmidel talvedel kannatavad võrsete tipud. ’Lutescens’, kollaselehine vorm, mida kasvatatakse ainult aedades ja parkides. Väga ilus puu. Lehed on puhkemisel kollakasrohelised, suvel pronksjad. Suurem puu sirgub Tallinnas Hirvepargis, kus ta kõrgus on 20 m ja diameeter 31 cm. Õitsemist ei ole täheldatud. Külma all ei kannata. ’Atropurpurea’, tumepunaselehine vorm. Lehed on puhkemisel pruunikaspunased, suvel muutuvad pikkamööda roheliseks. Ta on kasvanud Keila-Joa pargis. ’Purpurea’, punaselehine vorm. Lehed suured, puhkemisel punakaspruunid-rohelised, suvel muutuvad pikkamööda roheliseks. Kunagi on ta kasvanud Tallinnas Kadrioru pargis.(Eesti Loodus 2003/11)
Pärimused ( Dr Wilfried Weustenfeld) Kreeka saaga järgi kasvab jalakas allilmas ja on seetõttu leina ja surma puu. Kui jumalad inimesi puudeks muutsid, võisid tekkida kas jumalapuud või heerosepuud. Jumalapuud siis, kui jumalakartlikult elanud inimesed muudeti pärast surma neid soosinud jumaluse tüüpiliseks puuks ( Zeus muutis näiteks tammeks): heerosepuudeks siis, kui inimesed surid murest, kurvastusest või meelehärmist ja elasid edasi leinapuudes, mille hulka kuulub ka jalakas. Nii muudeti kolm hesperiidi, kes Heraklese röövitud kolme kuldõuna pärast kurvastusse surid, jalakaks, pajuks ja papliks./.../
Ravivõime Antiikajal seoti jalakakoort sideme asemel haavade ümber, et lahtisi haavu parandada ja nahakäsnu kõrvaldada.Jalakalehe-vannid usuti kiiremini parandavat jalaluumurde.Värskete lehtede mahla soovitati naha määrimiseks, et saada "ilusat läikivat palet". Hilisemal ajal jalaka populaarsus ravimtaimena vähenes. Rahvameditsiin soovitas teda veel koorealuse niine keedutõmmisena podagra ja vesitõve vastu, higistamaajava vahendina ning kõhukinnistina. Külmas vees leotatud jalakakoore keedutõmmisest tehti kosmeetikavahendeid naha puhastamiseks ja silmade loputamiseks ( et säravaid silmi saada). Jalakajuured usuti edendavat juuste kasvu. Hildegard von Bingen ( 1098 - 1179, saksa ajaloo esimene kirjutav arst ja müstik ) soovitab jalakat podagra ja ajurabanduse vastu. Tema arvates tõrjub jalakas inimestest kurjuse ja alatud mõtted ning häälestab ta positiivseks ja rõõmsaks. Umbes sama ütleb puuderavi. Jalaka all võib uuesti läbi mõelda lõplikuna tundunud asju; inimene , kes selle puu lähedust otsib, suudab end nagu kõrvalt vaadata ja lootusetuna näivat olukorda vabalt ja erapooletult analüüsida./.../. Weustenfeld W.Puud ja põõsad. Müüdid, kultus, ravijõud.1996 Maalehe Raamat. Tallinn.)