Toomingas rahvapärimuses (Mall Hiiemäe, Astrid Tuisk) Toominga murdekeelsed nimetused on toom, toomepuu, toomikas, tomingas, toming, tomilkas. Selle puuliigi õitsemisel ja viljumisel on oluline koht eriti põllutööde orientiirina, aga ka saagi- ja ilmaennetes. Enam kui mis tahes muud omadused, on tähelepanu leidnud toominga omapärane lõhn. Eesti kirjandusmuuseumi rahvabotaanika kartoteegi teadete järgi on puuliikide populaarsuse pingerida järgmine: esikohta hoiavad pihlakas ja lepp, neile järgnevad kask, kuusk, kadakas, toomingas, tamm, haab, pärn, sarapuu ning paju(d). Kui võtta arvesse pühapuustaatust või rahvaravis kasutamist, oleks pilt teistsugune, kuid antud juhul annab toomingale isegi pihlaka ees edumaa pilkupüüdev õierüü. Linakülviaja kuulutajana maikuu teisel poolel on toominga õitsemine sedavõrd üldtuntud, et jätab varju nii pihlaka kui ka kadaka, kase ja õunapuu. Lõuna-Eestis on toominga õitsemise fenofaasi arvatud sobivaks nisukülviajaks, varasemad teraviljad – oder ja kaer – tulevad vähem arvesse. 20. sajandi teisel poolel on ka kartuli mahapaneku orientiiriks saanud kuufaasi asemel toominga õitseaeg. Peipsi ja Võrtsjärve kalameestele on toominga õitsemine märk latika kudeaja saabumisest, vastavalt öeldakse: toomelatik või õunapuuõielatik. Toomingahaugid aga kuuluvad hilisel kudemisrändel olijate hulka. Pikk toominga õitseaeg on pika suve enne. Samuti on sügise kestusega: kui toomingas õitseb vaid kaks või kolm päeva, kestab sügis vaid kaks või kolm nädalat, aga kui toomingas õitseb kaks või kolm nädalat, kestab sügis vastavalt kaks või kolm kuud. Selle trükisõnast läbi käinud uskumuse paikapidavust on lausa kontrollitud. Selgus, et kui toome õiehelbed juba kolmandal päeval pudenesid, saabuski varane sügis. See andis alust üldistuseks: tänavu õitses toomingas kaua – järelikult lumi vara maha ei tule. Rohkeid võrgendikoi kahjustusi – toomingad usse täis – on Mustjala kihelkonnast pärit teate järgi peetud sõjaendeks.
Toomingas on varane viljakandja. Nii õie- kui marjarohkust peeti tüdrukute mehelesaamise endeks. Loota oli head rukkisaaki. Seda võidi juba maikuus prognoosida: nimelt, kui õitseaeg jäi kahte kuusse (mõeldud on lunatsiooni, mitte kalendrikuud), polnud see marjakasvule soodus. Et toomingamarju vanasti söödi või vähemasti peeti söödavaks, ilmneb rahvalaulus sõidust sõstramäele: Sial ma sööksin sõsterida, / paugutaksin pähkelida, / tooksin toomingid koduje, / laste nällaste närida, / meeste kõrgesti kõnelda, / noorde naiste nälla-aida (Põltsamaa, 1889). Näljatoidule vihjavad ka vaeslapselaulu lõpusõnad: Ei mind toitnud eide lehmad, .. mind aga toitsid toome oksad, kasvatasid kadaka marjad (Jõelähtme, 1888). Levikukaardil selle puuliigi esinemusest regilauludes jäävad küll läänesaared ning Eestimaa loodeosa Matsalu lahest Tallinnani peaaegu tühjaks. Lauludes kuulub ta metsapuude loendisse – algriimikasutuse järgi – iseloomustava lisasõnaga: toomingal toru kübara; pere õue õunapuine, / pere tuba tomingane; õunapuida õigeeida, / sarapuida sirgeeida, / toomingaida tooreeida, pihlakaida peeneeida; ka: tomingaida toreaida. Viimases värsis on toomingas tore küllap õite pärast. Õied on märkimist leidnud mujalgi, nt. laulus ilusast külast: Kesk küla kena elada. / Küla aiseb toomingalla, küla väl’lad rukistella (Kadrina, 1888). Kiirelt mööduva suveaja kohta leidub võrdluspilt: Juba toming heidab õisi, / juba kaske heidab karva, / lepa lehed langeneksi (Järva-Jaani, 1888).
Halupuuna pole aeglase kasvuga toomingas tunnustust leidnud, ühe Jõhvi kihelkonna kirjapaneku järgi tuamingas ei kasva tiabmilla puust (1940). Seepärast oli mõisa metsast luba toomingavõsu võtta. Mõisas aga olevat toomingakeppisid pruugitud peksukaristuse tarvis. Talurahvas hindas lõhestatud toomevitstest kartulikorvisid kergemaks ja vastupidavamaks kui pajukorvisid. Painduvuse tõttu kasutati toomingat luuavõrude tegemiseks, vikati käepidemeks, püti- ja toobrivitsadeks. Kus künnapuud ei kasvanud, painutati hobuselook toomingast.
Vänge lõhna pärast on toomingavõsusid soovitatud panna muti- ja mügrikäikudesse, et neid aias peenardest eemale tõrjuda. Just lõhn on see omadus, millel rajaneb tegevustik usundilistes rahvajuttudes. Tekke- ja seletusjuttudes loob vanakuri halvad loomad ning teeb halbu tegusid. Nii taob ta kuuse tüvele naelad sisse, väänab pihlaka tüve keerdu ning rikub toominga lõhna. Kuradi pojal olõvat kord aig väega igäväss lännü. Et timä nimme koskil pool auga ei nimetetü, lännü ta mõtsa kõndma. [---] Jälle kõndnu ta mõtsan, kui korraga toomõ puhmu mano saano, kes väega magusahe lõhnanu ja häitsenu. Jälle mõtelnu ta, kuimoodo sedä haisvass tetä, ja niisugumassõs mõttõs sitnu ta toomõlõ juurdõ. Lännu sõss jälle kodo ja ütelnü esäle, et „ma sittõ toomõlõ juurdõ.” Esä ütelnü jälle vasta: „Situ iks veel, pojakõnõ!” Sellest sõss olla see, et toom hais. Paljudes jutuvariantides on toomingast abi olnud verejanuliste koerakoonlaste eest põgenemisel. Peitu tuli pugeda toomingapõõsasse või längus tüve varju, eluhoone ukseava katta toomingaokstega. Koerakoonlased ei suuda inimese lõhna toominga lõhnast eristada: Ei siin tunne inni haisu, tommi haisu. Siit on tulnud, sealt on läinud. Osa tekste on lisamotiiviga: Peninuki-rahvas ajand tüdrukut taga. Tüdruk ronind toome otsa. Toome lõhna järele peninukid pole aisu tunnud. Tüdruku vari paistnud vette. Nemad tahtnud jõge kuivaks juua, et siis saavad tüdruku kätte, kui akand jõge kuivaks jooma. Enne läind aga ise lõhki kui jõe tühjaks saand. Miks puud enam ei räägi, seletab rahvasuu mitmeti. Nimelt põhjendas iga puuliik, miks teda raiuda ei või. Jumal, kes oli inimese looduse kuningaks loonud, võttis seejärel puudelt rääkimisvõime ära. Toominga vastulause olnud järgmine: Sa tahad jälle minu ehted ära riisuda oma lastele mängukanniks! (Saarde, 1897) Vististi on mõeldud õites okste murdmist. Rapla kihelkonna pärimusteate järgi õnne otsitakse sireli, nurmenukkude ja toominga õitest. Eriti suvistepühadeks tõid lapsed tuppa vaasi õitsvaid toomingaoksi. Mõnel pool kaunistati ka kiikesid (Põhja-Eestis seati suured külakiiged korda nimelt suvistepühadeks) nii kaskede kui ka toomingaokstega. Saare- ja Hiiumaa kombestikus on veel erijooni: noormehed tõid väljavalitu akna alla kase või toominga; teisal on öeldud, et vanatüdrukutele viidi ühiselt toomingaid või kadakaid.
Läänesaartel on usk roheluse tõrjemaagilisse toimesse püsinud suhteliselt kaua, sel otstarbel toodi suvistepühadeks tuppa nii kadakaid, toomingaid kui ka vormisid (angervaksu). Mikroobe hävitavate fütontsiidide tõttu oli selleks tõepoolest alust. Pole võimatu, et toominga puhul on siinmail tegemist kultuurilaenuga läänest, kus toomingat on (tänu õitsemisele volbripäeva, rahvauskumustes nõidadepäeva, 1. mai aegu) kasutatud nõiduse ning kurjade jõudude tõrjeks. Enne jüripäeva ning volbripäeva tuli talliuste ja -akende külge toomeoksi kinnitada, et kariloomi nõiduse eest kaitsta [6]. Ka Eestis on mõnel pool arvatud, et karjavits tuleb lõigata toomingast ja et esimesel karjapäeval on soovitatav loomadele toomingavõrud ümber kaela siduda, kuid need on juhuslikud teated. Toominga esinemist hiie/ohvripuuna (Kose khk. Vilama külas, Helme khk. Hummulis ja Räpina khk. Jaanikeste küla mail Võhandu jõe kaldal) on Matthias Johann Eisen pidanud haruldaseks. Toomingaõite ja hõiskavate ööbikute esteetika ülistamise ajastu saabumiselegi 19. sajandi teisel poolel on omajagu kaasa aidanud saksa rahvusromantiline isamaaluule. Kasele, pärnale, toomingale jt. saab nii osaks olla kodutunde sümbol. Paistu kihelkonnas Siniallikul Ramsi külas 2000. aastal rahvapärimust kogudes saadi kinnitust, et see suhtumine püsib ka tänapäeval. Ilmsiks tuli veel üks huvitav vaatenurk, mida ei saa jätta siinkohal ära toomata: Ma ütlen küll, et need noored tulevad vaimust vaesed, kes arvuti taga istuvad. Ma vaatan, kui ilusad on need toomingad, ja missugune kodutunne on kohe, kui neid näen. Kes seal arvuti taga istub, vaatab õiepilti ja arvab, et see on ilus. ( Eesti Loodus 05/2010)
Toomingas, metsaserva ploomipuu ( Ott Luuk) Maikuu. On esimesed tõeliselt soojad õhtud ja kellel vähegi võimalik, nokitseb pimeduse saabumiseni aias, käib pargis jalutamas või vähemalt otsib sügisel hoolikalt kõrvale pandud kola seest välja ufogrilli. Vaid paari nädalaga on metsaservade trööstitu hall võserik hakanud rõõmsalt rohetama. Mõnes lõunapäikesele avatud ja tuulevaikses kohas lööb nüüd jalutajale ninna esimeste toomingaõite mõrkjas lõhn. Talurahvas nii meil kui ka mujal arvestas toominga õitsemise järgi soodsat aega kartulipanekuks ja teisteks kevadsuvisteks töödeks. Pärast toominga õitsemist polnud enam karta, et külm aiaviljad ära võtab. Õitsvaid oksi toodi sagedasti tuppa, aga mitte ainult silmarõõmuks: usuti, et vänge lõhn peletab hiiri-rotte, kahjurputukaid ja nakkushaigusi. Toomepuu õitseaeg on looduses kiirete muutuste aeg. Kui kroonlehed valeva lumena maha pudenevad, on rändlinnud kohale jõudnud ja puudel pitsiliste hiirekõrvade asemel lopsakas lehestik. Kevad hakkab mööda saama ja inimesed pisitasa kurtma palava päikese üle. Pärismaiste puuliikide nimed on eesti keelde sügavalt juurdunud. Maarahvas on iidsetest aegadest peale osanud puudel vahet teha. Selle tingis praktiline vajadus: igasugune puit ei sobinud tarberiistade valmistamiseks, iga marja ei maksnud suhu pista. Moodsa inimese sidemed loodusega on aga sedavõrd nõrgenenud, et jäänud on vaid nimed. Iga eestlane teab, et jalakas, toomingas ja pihlakas on puud, aga looduses kasvava nimetustega kokkuviimine käib kahetsusväärselt paljudele üle jõu. Toomingas, selle loo kangelane, on nagu vana näitleja, keda ilma grimmita ära ei tunta. Peaaegu igaühele on toomingas tuttav õieehtes ja mõruvõitu mustade viljade valmimisajal. Kuid kesksuvel on isegi bioloogiatudengitel teinekord raske teda paakspuust või sarapuust eristada. Talvel aga paistab linnaserva võserik oma olemust lausa kuritahtlikult varjavat: üksteisest läbipõimunud oksad on eemalt kõik ühtmoodi hallid. Lagedal kasvanud noore toominga võra on kujult munajas, tihedalt harunevate okstega, meenutades kõige rohkem pärna; vana, kõvera ja mõhnalise tüvega ning laiuva võraga puu võib aga eemalt segi ajada samaealise pihlakaga. Lähemalt vaadates on talvise toomingaoksa kõige parem määramistunnus saledad ja terava tipuga tumepruunid pungad, mis paiknevad ühekaupa. Kattesoomuste servad on punga põhitoonist heledamad, nii et kogu pung näib veidi triibuline. Noored võrsed on alguses oliivrohelised, kuid muutuvad hiljem kirsspruunideks. Koor on neil karvadeta, aga hulga valkjaskollaste lõvedega. Vanemate okste koor on tuhmhall ja tihti samblikega kaetud. Oksad painduvad kergesti, kuid puu küljest mõnda vitsa lahti murda pole lihtne: sitke puit katkeb kergesti ainult harunemiskohtadest. Kui teiste tunnuste järgi pole õnnestunud toomingat ära tunda, tulebki oks murda või lihtsalt koort vigastada. Nagu lehtedel ja õitel, on ka koorel, puidul ja pungadel iseloomulik toomingalõhn ja -maitse. Kes on kord nina värskete toomingaõite vahele pistnud, tunneb selle kindlasti ära.
Toominga piklikelliptilised lehed asetsevad okstel vahelduvalt. Lehed on täiskasvanud puul kuni 10 cm pikkused, vesivõsudel puhuti palju suuremad. Leheserval on terav peen hammastus ning lehe pealmine külg on alati tumedam kui alumine. Lehed on sageli kaardus, nii et kui proovida neid tasasel pinnal siluda, jäävad lehe sisse voldid. Leheroots on punakat tooni ning lehelaba ligidal võib sellel näha kahte suurt nääret. Lehed varisevad küllaltki vara. Varjulistes kohtades hakkavad toomingad vahel juba augustis kolletama. Õied meenutavad väheldasi kirsi- või ploomiõisi, kuid paiknevad kobarates, millele viitab ka ladinakeelne liigiepiteet racemosa. Ühes õisikus võib olla üle kolmekümne viietise õie. Kuivatamisel muutuvad valged kroonlehed kollakaks. Seetõttu näeb õitsev toomingas herbaarlehel küllaltki eksootiline välja. Õitel käivad meelsasti kärbsed, mesilased ning teisedki putukad. Meetaimena on toomingas pigem teisejärgulise tähtsusega, kuid viletsamal kevadel võib siiski mesilasperele lisatoidust pakkuda. Toominga viljad on rahvapäraselt küll marjad, kuid botaaniliselt on nad samasugused luuviljad nagu kirsid ja ploomid. Siiski pole suur viga tavakeeles toomingamarjadest kõnelda – kohmakas terminoloogia jäägu pigem erialatekstide pärusmaaks. Samamoodi mured on veel nii mõnegi teise “marjaga”: maasika koguvili kannab osapähklikesi ja vaarikas koguluuvilju. Toominga viljad valmivad augustis ja septembris, magusama maitse aga omandavad pärast esimesi öökülmi. Läikivmusta kesta all peitub rohekas viljaliha ja alla sentimeetrise läbimõõduga vilja kohta küllalti suur luukõva kestaga seeme. Igaüks, kes on “marja” suhu pistnud, teab, et see “teeb suu paksuks”. Enamasti inimene toorelt üle paari vilja ei söögi. Eestis on toominga vilju toiduks tarvitatud pigem juhuslikult või raviotstarbel. Põhjamaades on levinud pruuk valmistada toomingamarjadest likööri, kuid ka seal jääb lõviosa saagist siiski lindudele. Limaskesti kootavad parkained ei häiri linde, eriti rästaid ja kuldnokki, kes valminud vilju ahnelt kugistavad. Nüüd ilmnebki toominga seemet ümbritseva luise kesta mõte: tänu sellele läbivad seemned linnu soolestiku kahjustamatult. Lindude abiga võivad noored toomingad tärgata emapuust väga kaugel. Inglise keeles kutsutaksegi harilikku toomingat “linnukirsiks” (bird cherry).
Toomingas kuulub roosõieliste (Rosaceae) sugukonda, ploomipuuliste (Prunoideae) alamsugukonda. Traditsiooniliselt on selles rühmas väliste tunnuste järgi liigid jagatud mitmesse suurde perekonda. Linné nimetas esialgu neli perekonda: mandlipuu (Amygdalus), kirsipuu (Cerasus), ploomipuu (Prunus) ja toomingas (Padus), hiljem aga koondas liigid mandlipuu ja ploomipuu perekondadesse. Samamoodi on süstemaatikud hiljemgi kirjeldanud eri mahuga perekondi, mis sageli omavahel kattuvad. Ühtede meelest sobivad toomingad kokku kirsipuudega, teiste arvates sarnanevad nad hoopis loorberkirsipuudega, kolmandate hinnangul tuleb kõiki käsitleda eraldi perekondadena. Molekulaarsetele meetoditele tuginevad süstemaatikud peavad kõiki neid vaidlusaluseid rühmi suure perekonna ploomipuu (Prunus s.l.) alamperekondadeks või sektsioonideks. Selle vaatevinkli miinus on vastuolu tavakeeles juurdunud nimetustega: me pole harjunud toomingat kobaras viljadega ploomipuuks pidama. Kõikehõlmava ploomipuu perekonna tarvitus on siiski fülogeneetiliselt kõige paremini põhjendatud ja väldib kattuva sisuga perekondadest tulenevat segadust. Siinses käsitluses kuulub harilik toomingas (Prunus padus L.) toominga (Prunus subg. Padus) alamperekonda, see omakorda laias mõistes ploomipuu perekonda. Sirvides botaanika- või dendroloogiakirjandust, võib hariliku toominga kohta leida hulga sünonüümseid nimetusi: Prunus racemosa, Padus racemosa, Padus avium, Cerasus padus. Seetõttu tuleb eriti võõrkeelsete teoste puhul hoolega silmas pidada, mismoodi on ploomipuuliste süstemaatikat käsitletud. Toominga alamperekonnas on tosinajagu selgemini eristuvat liiki, neil omakorda hulk alamliike ja teisendeid. Toomingad on kõik heitlehised puud ja põõsad. Lehed paiknevad vahelduvalt, pungas on nad pikuti kokku volditud. Õied on valged, eri määral lõhnavad ja asetsevad vähemalt kümne kaupa tihedates piklikes kobarates. Küpsenult mustad või tumepunased ja ploomidele omase vahakirmeta viljad sisaldavad alati ühtainust seemet. Toomingad on laialt levinud kogu põhjapoolses parasvöötmes, lähistroopikas aga mäestikes.
Ploomipuu perekonda on koondatud hulk tänuväärseid puid-põõsaid, mis pakuvad maitsvaid vilju, silmailu, mõned ka väärtuslikku puitu. Laiemas mõistes kuuluvad ploomipuude ja toomingate kõrval sellesse rühma kirsi-, aprikoosi- ja mandlipuud. Tavaliselt eristatakse üle kahesaja loodusliku Prunus’e liigi, mis kasvavad kõikjal põhjapoolkera parasvöötmes; alamliike, teisendeid ja kultuursorte on aga kirjeldatud rohkem, kui keegi kokku lugeda jaksab. Taas valitseb eri autorite vahel vastuolu liikide ja liigisiseste taksonite määramises. Ploomipuu perekonna liigid kannavad kõik luuvilju, mis võivad paikneda üksikult, paarikaupa (kirsipuud) või kobaras (toomingad ja loorberkirsipuud). Vilja söödav osa on tavaliselt lihakas mesokarp, ja kivisrakkuderikka endokarbiga ümbritsetud seeme (näiteks ploomi või kirsi “kivi”) heidetakse kõrvale. Seemneid polegi inimesel mõistlik neelata, kuna need võivad sisaldada mürgiseid tsüanogeenseid ühendeid. Nii tasub näiteks toomingamarju süües “kivid” välja sülitada. Vastupidi on lugu mandlipuudega: toiduks tarvitatakse viljakestadest vabastatud seemneid. Kõrgelt hinnatud viljapuude kõrval on paljudest liikidest aretatud ilusorte, küllaltki levinud on nii täidisõielised kui ka kirjulehelised vormid. Õied on nii metsikutel puudel kui ka kultivaridel valdavalt valged või roosad. Õitsemine võib alata ka enne lehtimist. Kultuuriliselt ilmselt tähtsaim neist ilupuudest on jaapanlaste mitteametlik rahvuspuu sakura. Tegelikult võib selle nimetuse all mõista tervet hulka seal levinud peensaagja kirsipuu (Prunus serrulata) teisendeid ja ristandeid. Puitu annab suurem osa ploomipuudest vähe, kuid see on enamasti tugev ja hästi töödeldav ning sobib seetõttu nikerdusteks ja vastupidavate tarbeesemete valmistamiseks. Mööbli tegemiseks on kasutatud suurema kasvuga kirsipuu liike ning hilistoomingat (Prunus serotina), mis oma kodumaal Põhja-Ameerikas kasvab küllalt suureks, isegi üle 30 meetri kõrguseks puuks. See on USA pärismaistest puuliikidest tisleritöödeks üks hinnatumaid ja vastavalt ka kallimaid. Hilistoomingast saadavat puitmaterjali turustatakse üldiselt “kirsipuu” nimetuse all. Meie hariliku toominga puit on sitke, kannatab hästi painutamist ja on oma tugevuse kohta suhteliselt kerge. Samas on aga raske leida suuremat toomingapuu tükki, mis poleks kõver, keerdu kasvanud, okslik või mõne muu veaga. Seetõttu on toomepuud traditsiooniliselt kasutatud ainult üksikute tööde puhul: painutatud detailide ja looduslikku kõverust eeldavate tarbeesemete valmistamisel. Noortest sirgetest toomingatüvedest painutati hoburakendi tarvis lookasid, harvemini korjupuid toolidele ja muid mööbliosi. Peenikestest toomingaokstest punuti mõnikord sarjapõhjasid või lihtsamaid korve, kuigi üldiselt peeti paremaks pajuvitstest punutisi. Kütteks olid eelistatud teised puuliigid, mida oli kergem raiuda ja mis andsid rohkem puitu. Toomingakoorega on mõnel pool värvitud lõnga ja riiet. Värvi kinnitamiseks lisati kooreleotisele soola ja maarjajääd. Olenevalt kasutatud menetlusest ja teistest taimsetest lisanditest saadi rohekas, kollane või punakaspruun toon. Toominga oksi, koort ja puidust voolitud esemeid kasutati tihti ravi- või imettegevaks otstarbeks. Ilmselt omapärase lõhna tõttu usuti toomingat eemal hoidvat kõiksugu ebameeldivaid nähtusi alates närilistest ja lõpetades katkutõvega.
Toomingas on kogu Eestis tavaline, eelistades siiski niiskemaid kasvukohti: jõe- ja kraavikaldaid, ning mitmesuguseid sega- ja lehtmetsi. Toomingat ei maksa otsima minna vaid kuivadelt liivikutelt ja rabastunud või alaliselt üleujutatavatest paikadest. Noor toomingavõsa talub hästi varju, kasvades isegi monokultuursetes kuuseistandikes, kus teised põõsad puuduvad. Enamasti kasvab toomingas kas väikese, kuni kümne meetri kõrguse tiheda munaja võraga puu või suure põõsana. Kus loodus või inimene on takistanud teistel puudel toomingat varjutamast ning muld piisavalt niiske ja viljakas, sirgub ta siiski üle 15 meetri kõrguseks. Suuri toomepuid leiab meil kõige enam vanades taluõuedes. Eesti jämedamate toomingate tüve ümbermõõt ületab kahte meetrit. Vanade puude oksad painduvad sagedasti maani ning juurduvad kergesti, nii et peatüve murdumine ei tähenda toominga jaoks tingimata hukkumist. Samuti annab puu hulgaliselt juure- ja kännuvõsusid ning on lihtsalt paljundatav pistokste või pookimise teel. Raiesmikel, jõekallastel ja kinnikasvanud rohumaadel võib toomingas koos teiste kiirekasvuliste lehtpuudega moodustada peaaegu läbitungimatu tihniku. Sellised padrikud on meelepärased mitmetele lindudele. Näiteks maapinnal pesitsevale ööbikule on varjevõimalusi pakkuv põõsastik hädavajalik. Metsamehele või aednikule võib toominga võimas vegetatiivne paljunemine lausa peavalu teha: kord vohama hakanud sitkest võsast pole kerge lahti saada. Toominga kärpimisest pole suures vaimustuses ka loomad: kitsed ja põdrad väldivad tema söömist, koduloomadest ilmutab toomingalehtede ja -okste vastu suuremat huvi ainult lammas.
Üks loom võib toominga lausa paljaks süüa, hoolimata tema lehtedes sisalduvatest mürkidest – toominga-võrgendikoi (Yponomeuta evonymellus). Selle tagasihoidliku pisikese valge liblika paljunemistsüklis korduvad lained, mille tagajärjel on mõnel aastal röövikute hulgirüüsted: terved puud kattuvad vastsetest kihavate võrgenditega. Õuenurgas seisev vana toomingas võib siis pakkuda kummituslikku vaatepilti. Ümberringi valitseb juulikuine lopsakas rohelus, aga toomepuu oksad on viimseni kaetud hõbeja siidiga ning tuules ei kiigu ainsatki lehte. Jämeda tüve najale unustatud jalgrattaloks on aga mattunud tihedasse võrkpessa, milles tuhanded röövikud valmistuvad nukkuma. Siiski ei maksa armsa õuepuu pärast üleliia muretseda: enamasti ei hukku puu ka pärast lehtede täielikku kaotust. Mõnikord kasvatab toomingas uue lehekrooni juba rüüstele järgneval hilissuvel. Hävivad eeskätt varem vigastatud või haiged puud ning võrgendikoide armee taandub aasta või paari jooksul justkui iseenesest, et uuesti hulgaliselt nähtavale tulla alles siis, kui eelmine rüüste hakkab juba ununema. Kas piiravad näljaste hordide arvukust karmimad talved, vaenlaste kogunemine või tihedalt koos elamisega kaasnevad epideemiad, pole siiani selge. Võrgendikoi tõttu on toomingat peetud halvaks naabriks viljapuudele: kardetakse, et meelistoidu lõppedes lähevad röövikud üle õunapuu- või ploomilehedieedile. Tegelikult on toominga-võrgendikoi siiski kahjur, kes teisi liike ei puutu. Looduses on sageli nii, et mürgise või okkalise toiduobjektiga kohanemise eest tuleb maksta lõivu sellega, et teised, näivalt mahedamad palad enam mokkamööda ei ole. Viljapuudele võivad oma võrgendpesa punuda peremeespuult lahkunud täissöönud röövikud või hoopis teised võrgendikoi liigid, kes omakorda toomingat mürkainete sisalduse tõttu süüa ei saa. Nii võib harilikku toomingat kui meie ühte ilusamini õitsevat pärismaist puud ikkagi muretult aias kasvatada ning aeg-ajalt paratamatult ilmuvaid võrgendikoisid võtta kui populatsioonidünaamika õppetundi, mille sarnast kodumaises looduses naljalt jälgida ei saa.
Harilik toomingas kui vastupidav ja kohanemisvõimeline puu kasvab kogu Euraasia põhjaosas. Läänes piirneb tema levik Iirimaaga, idas Kamtðatka ja Hokkaidoga. Lõuna pool leidub teda mäestikes, näiteks mõnel pool Püreneedes, ka Marokos, kuigi Vahemere ääres on toomingas üldiselt asendunud igihaljaste põõsaste, teiste hulgas lähisugulase loorberkirsipuuga. Ilupuuna müüakse hariliku toominga sorte ka Põhja-Ameerikas. Laia levila piires toominga välimus mõnevõrra varieerub. Kaug-Idas levinud karvaste lehtede ja võrsetega teisendit tuntakse aasia toomingana (Prunus padus var. pubescens), mida on peetud ka omaette liigiks. Mõned autorid eristavad Fennoskandia ja Kesk-Euroopa mägedes (Vogeesidest Karpaatideni ja Alpide kaguosani) levinud madalama kasvuvormiga toomingad omaette alamliiki Prunus padus borealis. Himaalaja ja Pamiiri mäestikes kasvava teisendi Prunus padus var. cornuta oksad on pruunide kooremõhnadega. Eestis looduslikest puudest on toomingale süstemaatiliselt lähim laukapuu (Prunus spinosa), kreegipuud meenutav looduskaitsealune põõsas, kes kasvab metsikult vaid Lääne-Saaremaal. Küll aga võib aedades ja linnahaljastuses kohata mitut sissetoodud toomingaliiki. Neist kõige kergemini äratuntav on amuuri toomingas (Prunus maackii), kiirekasvuline ja külmakindel puu, mille läikiv helepruun koor kipub narmendama nagu meie kaskedel. Seda Kaug-Ida liiki on ilupuuna paljundatud hariliku toominga alusele pookimise teel. Amuuri toomingal tuntakse hübriidi hariliku kirsipuuga - kirsstoomingat. Toomingaid on sisse toodud ka Uuest Maailmast. Virgiinia toomingas (Prunus virginiana) on looduslikult levinud kogu Põhja-Ameerika parasvöötme aladel. Välimuselt on ta väga sarnane hariliku toomingaga. Veidi suuremad viljad on punased ning muutuvad mustjaks alles ülevalminult. Virgiinia toomingas annab hariliku toomingaga elujõulisi hübriide. Venemaal on neid uuritud saagikuse seisukohalt: kuna hübriidid õitsevad nagu virgiinia toomingaski harilikust toomingast hiljem, ei mõjuta viljumise edukust kevadised külmad. Väärtusliku puidu andjana mainitud kiirekasvuline hilistoomingas (Prunus serotina) on pärit Põhja-Ameerika idaosast. Puu paistab silma läikivate lehtede ja samamoodi kui eelmisel liigil kõigepealt punaseks ja alles siis mustaks muutuvate viljade poolest. Meie oludes ta harilikku toomingat üldiselt kasvult ei ületa ega pruugi vastu pidada karmimatele talvedele. Pehmema kliimaga Kesk-Euroopas on hilistoomingas kohati naturaliseerunud. Iga haljasalal kasvav võõrailmeline toomepuu pole siiski võõrliik: ka harilikust toomingast on aretatud eripärase kasvukuju või uhkemate õitega sorte. Meie suhe toomingaga meenutab läbikäimist mõne vanamoelise sugulasega, keda ainult tähtpäevadeks külla kutsutakse ja kelle arvukad lapsed siis igal pool jalgu jääma kipuvad. Märkame toomepuud ikka siis, kui ta on õieehtes, muidu aga neame kiuslikku võsa, mis suleb meie ees metsaraja või ummistab aianurka. Minu koduõue suure toominga viimane haru murdus mõne aasta eest maha. Algul olime isegi rõõmsad, et muruplats saab rohkem valgust ja võrgendikoi tontlikud pesad enam silma alla ei ilmu. Nüüd aga tundub mulle ikka, et selles õuenurgas on justkui tühi koht seal, kus lapsena toomepuu haraliste okste peal turnisin. Küllap on paljude taluõuede uhkus just vana toomingas. Tänavusel toominga-aastal tasub kindlasti selle ilusa puuga lähemat tutvust sõlmida. Linnainimeselgi pole vaja teda kaugelt otsida. Aga kas tunnete ta ära? ( Eesti Loodus 02/2010)
Kauniõielisest toomingast on mitutmoodi kasu (Astrid Lepik) Toominga omapärane lõhn peletab eemale nii kärbseid kui taimekahjureid. Kevadel pole toominga leidmisega mingeid probleeme sest õieehtes puu paitab silma ja kõditab meeldiva armoomiga haistmismeeli. Suve lõpus on toominga (Padus avium) uhked õiekobarad asendunud läikiv-mustjate marjadega (luuviljadega) ning puu jääb võrdlemisi märkamatuks. Teiste puude seast on toomingat kerge ära tunda: muljudes sõrmede vahel okaskest, lehti või kooretükki, eraldub neist toominga spetsiifiline lõhn. Toomingas loob kevadel helge meeleolu. Eestis on piirkondi, kus toomepuud on peetud pühaks, teda on püütud koduõue lähedusse istutada, sest ta õied peegeldavat inimlikku puhtust. Koduõues on toomingas kasulik ka siis, kui ta ei õitse, sest lehed, viljad, koor ja muidugi ka õied on erakordselt fütontsiidirikkad, mis hoiab eemale taimekahjureid. Et sõna tooming kuulub vanemasse keelekihistusse, siis on temaga seotud hulgaliselt rahvatarkusi viljasaagi ja ilmaennustuse kohta. Legend kõneleb, et üle 2000 aasta tagasi ei toonud väejuht Lucius Lucullus Rooma mitte ainult kirsipuu, vaid ka toomiga, kui ta jõudis tagasi Kerasuse sõjaretkelt. Toomingamarjad on ravinud väikeste jaapanlaste, indiaanlaste. Siberlaste ja eestlaste kõhtu. Rahvameditsiinis on tarvitatud põhiliselt toominga vilju, vähem koort ja lehti. Viljad sisaldavad parkaineid, flavonoide, on sidrun- ja õunhapet, eeterlikke õlisid, suhkrut, C-vitamiini. Süües teevad marjad suu iseloomulikult „paksuks“. Kuid toominga kõigis osades on amügdaliini (ka pooltooretes marjades), mis laguneb glükoosiks ja sinihappeks. Viimane on tugev mürk, mida enim leidub seemet ümbritsevas kestas (marju süües tuleks seemned kindlasti välja sülitada). Amügdaliini spetsiifilise lõhna (nn toomingalõhna) tõttu ei armasta toomingakoort närida ka jänesed, kitsed, põdrad ning toomingast hoiavad eemale ka hiired, rotid ja mutid.
Kui tahetakse lahti saada tüütutest kärbestest, asetatagu toominga koore või marjade leotis taldrikuga lauale. Raviks tarvitatakse täiesti küpseid marju, mida kuivatatakse kas päikese käes või kuivatis +40º...+60º C juures, jälgides, et üle ei kõrvetataks. Samasugustes tingimustes kuivatatakse ka koort. Nii marjad kui koor säilitavad ravitoime kuni viieks aastaks. Toomingamarjad on hea kõhukinnisti. Peale selle tarvitatakse neid neeru- ja kuseteede kivitõbede korral, on mõjusad peavalu, iivelduse ja hingamisteede põletiku puhul. Toomingakoore teed keedeti läkaköha puhul, samuti on seda joodud üldise nõrkuse korral. Tuntud on ka toomingakoorealuse kaape toime roosi ravimisel. Toomingakoore leotis on leidnud kasutamist naistehaiguste korral, viimane on kinnitust leidnud ka tavameditsiinis. Kuid peamiselt on toomingamarjad kõhulahtisuse raviks. Selleks võetakse 1 spl kuivatatud marju, 1 kl keeva vett, keedetakse nõrgal tulel 20 minutit ja juuakse korraga pool klaasi 3-4 korda päevas. Maovaevuste korral võetakse marju pooleks mustikatega. Kooreleotisega on loputatud silmi, kui vaevab rähm ja silmade väsimus. Leotise valmistamiseks võetakse 1 tl peenestatud koort, lisatakse poolteist klaasi kuuma vett ja jäetakse 10-12 tuniks seisma. Loputatakse jaheda leotisega. ( Maaleht 17. 09. 2012)